Blog

Teise maailmasõja traagiliste saatuste mälestamiseks tuli kolmes Eestimaa kirikus – Haapsalu Toomkirikus (24.8. kl 17.00), Tartu Pauluse kirikus (31.8. kl 19.00) ja Tallinna Kaarli kirikus (21.9. kl 19.00) – ettekandmisele Raimo Kangro “Missa süütult hukkunud eestlastele, op.40.”

Tänavu möödub 80 aastat saatuslikust 1944. aasta sügisest, mil Eestimaa langes aastakümneteks Nõukogude okupatsiooni alla. Teise maailmasõja käigus lahkus kodumaalt ligi 80 000 eestimaalast. Põgenemine kulmineerus uute Nõukogude repressioonide hirmus 1944. aasta sügisel.
Sündmus on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 lisaprogrammist.

Leelo Tungal, helilooja lesk, on kirjutanud:
“Raimo Kangro missa ei ole poliitiline, vaid humanistlik teos: see on pühendatud kõigile neile, kes ei saanud näha Eesti taasiseseisvumist. Teksti kirjutades mõjutas mind mu oma perekonnalugu: ema ja kahe onu saatmine Komi ja Mordva vangilaagritesse, tädi, kahe mudilasega onunaise ja 84-aastase vanaema Siberisse küüditamine – ja seegi, et vanaema põrm jäigi Novosibirski oblasti mulda… Me ei saa minevikku muuta, küll aga mäletada nii head kui ka halba ja mälestada neid, kellele saatus ülekohut tegi. Helilooja sooviks oli see, et teos ei masendaks kuulajat, vaid et traagika kõrval tunnetataks ka helgeid momente: meie oleme elus, meie teha on tulevik. Missas kasutas Raimo Kangro nii kanoonilisi tekste kui minu Laulva revolutsiooni ajal sündinud luuletusi. Talle oli selles teoses mineviku ja kaasaja läbipõimumine väga oluline. Neli päeva enne saatuslikku äkkinfarkti kirjutas Raimo ühele noorele kolleegile: “Kui kõnelda rütmist, siis olen seisukohal, et rütm (või teatud ajalised perioodid) on elu ehk ole- mise aluseks.” Usun, et seda “olemise alust” tunnetab nii missas kui ka teistes Raimo teostes igaüks, kes neid kuulab – ükskõik, mis rahvusest, mis haridusega ja mis vanuses ta ka ei oleks.”